Nädalavahetus enne seda tekkinud mõte korraldada laupäeval eesti emadele minu kodu lähedal pargis piknik saigi teoks. Vahepeal küll paistis et ilmataat käkki keerata võib aga lõpuks laabus kõik kenasti. Jõudsime lastega kella üheks parki ning teised tulid tasapisi. Meil õnnestus enda valdusesse saada pargi ainus laud, ning kuigi Mirjam torises et see pole mingi õige piknik kui laua taga istutakse ja laua kõrvale maha kaasa toodud teki laotas, paistsid lapsevanemad eelistavat oma taguotsa pinkidele toetada. Moha, kel tööpäev oli ning kaasa muul moel lüüa ei saanud, oli vahepeal kodust läbi hüpanud ning hiiglasliku kuhja võileibu pikniku tarbeks valmis meisterdanud (olin püüdnud küll teda veenda et saan ka ise hakkama, aga see oli olnud tulutu ettevõtmine – TEMA pidada oma sõnul võileivaekspert olema ning pealegi oli ta varem lubanud sel moel panustada meie laupäeva..) ning vähemalt osadel neist oli päris hea minek.
Pargis end sisse seades (õigemini juba parki minnes) tabas mind üllatus. Kohe pargi ees oli aset võtnud mõnesajaliikmeline protesteerijate kamp, kes Süüria saatkonna suunas sajatusi lendu lasid. Trumm põrises, keegi röökis meeleheitlikult midagi ette ning kari kisakõrisid kajas järele. Nojah, olin unustanud et neil laupäeviti kombeks lärmata. Eks neil oli selleks muidugi hea põhjus – kisa käis selle üle et süürias lõpetataks inimõiguste vastane käitumine. Iseasi, kas ümberkaudsete kõrvade kurdistamine selleks parim meetod on.
Hiljem, mil juba naistega mõnusasti juttu puhusime, hakkas silma veel üks huvitav nähtus, mida ma varem pargis näinud polnud. Liina ristis selle tegelase "fun police" tiitliga. (sai vist täpselt:)). Tegemist oli mingis tumesinises mundris mehega, kel käsivarre peal miski pisike märgis ning kes käis moraali lugemas: lapsed ärge mängige palli, ärge sõitke ratastega muru peal kui olete vanemad kui 5-aastased jne.. Lapsed muidugi kuulasid sõna ning kui moraalilugeja kadus, jätkasid lõbutsemist. Loodan väga et see tegelane igapäevaselt niimoodi mänguväljakuid inspekteerimas ei käi :) See poleks üldse lahe.
Ilm oli kummaline. Kuidas see ametlik ilmateate keel kõlaski? Pilves selgimistega vahelduva pilvisusega ilm, kohati sajab hoovihma. Kõike seda me ka saime – pilvi, mis päikese vahel varjasid ning ilma päris külmaks muutsid, päikest, mille käes kohe palav hakkas ning 5 minutit piserdas hõredamapoolseid pisitillukesi vihmapiisku. Lisaks sellele lisas meeleolu tuuleke, mis pargipuude küljest tuuste õhku puhusid nii et pidevalt ninas ja kurgus miski kratsis… Londoni kevad oma ilu ja võludega.
Moha sõnul pidada protest kell 3 lõppema. Ent kui kell sai 3, siis lisandus pargi põhjaküljel Süürlaste peale karjujatele pargi lõunaküljel lahti läinud lärm. Mis see oli, ei oskagi öelda – seal küljel on ka paar saatkonda. Aga jah, mingi aeg toimus selline stereo kisakoor.. Ja siis jäi kõik vaiksemapoolseks. Ainult helikopter tiirutas taevas, vedades oma sabas hiiglasuurt plakatit, millel tähed PKR..
Lõppkokkuvõttes oli tõsiselt tore päev.. Hakkasin just mõtlema et siin, Londonis, vaatamata sellele et kõigil on muidu kiire-kiire-kiire, leitakse siiski aega et kokku saada ja juttu puhuda nii kord-kaks kuus ja see on hästi tore. Eestisse kolides hakkan ilmselt neid koosistumisi taga igatsema… Meie seltskond on fantastiline, toredamaid inimesi annab otsida – kõik erineva vanuse ning taustaga inimesed, iseloomud ning elufilosoofia on igaühel isemoodi ning koos olles on lihtsalt tore! Kõik on nii sõbralikud ja tõesti igaüks omamoodi vahva, rääkida saab kõigest ning see et mingit teemat käsitledes igaühel omasugune vaatenurk on, teebki vestluse põnevamaks.
Täna autos tavapärast marsruuti kodu-Costco-Ikea-kodu sõites mõtlesin just oma eesseisva kolimise peale ning selle peale kuidas Eesti Kooli käimalükkamine lisaks lastele eesti keelse keskkonna võimaldamise ka meile – emadele tohutult hästi mõjunud on. Kui varem ei viitsitud just kuigi tihti kokkusaamisi korraldada, siis pärast Eesti Kooli loomist tekkis justkui motivatsioon kaks korda kuus kokku saada – koolihommikutel ning hiljem aeg-ajalt veel muudelgi puhkudel..
Mitmed sõbrad on tundnud huvi et millal ma siis täpselt Eestisse kolin. Ja sellele küsimusele ei oska ma endiselt päris täpselt vastata. Juunis millalgi. Juuni keskel oli algne plaan, ent mine tea, ehk isegi selle kuu alguses. Praegu tegelen asjade pakkimisega – esialgu mõttetasandil, ning veel mõningate vajalike elementide muretsemisega (ostmise tähenduses, mitte pabistamise :)). Näiteks köögis vajaminevad nõud-abivahendid, Mirjami kunstitarvete varu täiendamine (Eestis maksavad korralikud vahendid-paberid hingehinda)… Viimase 6 aastaga mis me siin elanud oleme, on majja hämmastavalt palju träni kogunenud. Üsna suur hulk kraami tuleb lihtsalt heategevuslikesse asutustesse laiali jagada…
Tagasi laupäevaõhtu juurde. Kuna sel aastal Signe meie juures elutseb, sai veedetud õhtu teleri ees Eurovisiooni lauluvõistlusele kaasa elades. Viimati vaatasin selle saate algusest lõpuni ära siis kui võistluse läbiviijaks oli Eesti. Minu reedeõhtuse plaani üks korralik tort osta (oli tordiisu aga ma pole just eriline küpsetaja) tegi Signe maha ning arvas et ostame parem laupäeval – siis õhtul hea lauluvõistlust vaadata ja torti pugida. Mõtlesin siis et miks mitte ning pärast pargipiknikku läksimegi kambakesi tordijahile. Moha ei puigelnudki eriti vastu.Siis aga poes tekkis mõte et kui juba siis juba ning haarasime kaasa muudki suupärast. Lapsed olid väga elevil, sest magusast kraamist nad juba naljalt ära ei ütle. Küsisid umbes viis korda üle et kellel sünnipäev on. Mispeale mina õlgu kehitasin ja ütlesin et teeme lihtsalt peo..
Poe kassas ostude eest tasudes tundis kassapidaja huvi et kellel sünnipäev on. Mirjam seepeale seletas et sünnipäeva polegi, meile lihtsalt meeldib tort. Päris hea jahmunud ilme oli kassatädil näos ning selle peale ei osanud ta suurt miskit kosta :)
Tulemuseks oli päris kobe lauatäis hääd-paremat.
Koju jõudsime parasjagu veidi enne Eurovisiooni algust ning lapsed keksisid õhinal ringi ja nõudsid tordi sisse küünlaid. Jääb ära, kinnitasin neile. Küünlad on ainult sünnipäeva puhuks :)
Lauluvõistlus.. Noh ütleme nii et teleri ees tordilaksu all keksiva Mirjami tõttu veidi keerulisem jälgida. Moha, kes üsna vaikseks vahepeal jäi, tabasime magavast tugitoolis. Mirjam oli talle oma kirju mängujänese kaissu pannud ning oma pehme ja karvase haldjatekiga nad mõlemad katnud ning nii ta siis norises vaikselt. Oma araabia kanaleid ta sel ajal vaadata ei saanud ju.
Tänane päev möödus veidi vähemate seiklustega. Nagu ma juba mainisin – üks poetiir ning ülejäänud aja veetsime kodus igaüks oma asju nokitsedes. Mirjam lõpetas oma raamatu kirjutamise-illustreerimise. Raamatu, mille kaanel on "Mirja, Mari ja Roosi seiklused. jonistadud Mirjam. Kirutadud Mirjam".
*Veel üks väike vahejuhtum hommikul. Mirjam hakkas rääkima mingist laulust, mis talle väga meeldis. Minu jaoks tundmatu laul ent tema olla seda koolist kuulnud ning tahtis nüüd arvutist uuesti kuulata.
"Eks kuula siis," ühmasin talle ning tegutsesin oma asjadega samal ajal. Mingi aja pärast aga hakkaski kõlama laul ning Mirjam muidugi laulis tantsis kaasa. Seda imet läksin ise vaatama.
"Kuidas sa selle üles leidsid?" küsisin talt, nähes et laul jooksis youtuubist.
"Noh, ma läksin google'isse ja kirjutasin selle nime ja siis tuli palju nimesid ja ma valisin laulu nime ja niimoodi leidsingi," selgitas Mirjam rõõmsalt.
"Aga kuidas sa teadsid et google'ist tuleb otsida?" uurisin edasi.
"Õpetaja koolis ütles et kui sul vaja midagi leida siis kirjuta see google'isse…"
Mul oli enam-vähem suu lahti, sest see et 7-aastane googeldab oma lemmikhitte… Selleks polnud ma veel valmis. Huvitav kas mingil ajal peab hakkama arvutis kasutama Parental Control seadeid? Siiani on nad piirdunud lastesaitidega nagu nick jr, playhouse disney jt mille ma neile Bookmarksidesse pannud olin. Aga Google võimaldab ligipääsu oluliselt rohkematele allikatele.
No comments:
Post a Comment